IN MEMORIAM: MILJA UDRAS (1971-2017)

Lätsi alla lilli, lätsi, lätsi, alla alla lilli…..

Pööri pajopilli, pööri, pööri pajo pajo pilli…

See laulukene olevat olnud esimesi, mille Milja Lauluimä Anne Linnupuu käest õppis, kui tuli aastal 2000 laulma Võru seto lauluparki Helmekaalaq. Ema poolt võrokõsõ  ja isa poolt setokõsõna põimusid Miljas mõlemad kultuurid.

Rahvalaulu ja pillimänguga tegelemine oli kõige loomulikum osa temast. Jääb üle saatust tänada, et Milja ei jäänud üksi ja ise toanurka musitseerima, vaid hakkas pillimängu ja rahvalaulu ka õpetama. Neid suuri ja väikesi inimesi, keda Milja rahvamuusika ja folkloori juurde juhatas, ei jõua kokku lugedagi. Ta armastas folkloori ja tema kaudu kandus see armastus ja lugupidamine edasi paljudeni. Milja mäng tuli südamest, teda jälgides ja järgides kasvas veendumus, et juured, oma kultuur, pärimus on tähtsad ja toetavad meid meie elus igal sammul.

Ikka oli tal mõni pill käes, ikka ruttas ta kusagile kedagi õpetama, juhendama, saatma, midagi korraldama. Kõike tegi ta pühendumise ja süvenemisega. Ta oli seotud Võru Kandle kapelliga selle asutaja ja mängijana, segakooriga Hilaro juhatuse liikme ja lauljana, Võru Beebikooliga (praegu Võru Loovuskool) selle asutaja ja õpetajana, Võru  Punamütsikese lasteaiaga muusikaõpetajana. Milja südameasi oli laste juhatamine folkloori juurde.

Tema eriline armastus ja kiindumus oli seto väikekannel. Teadis ta ju hästi, kui tähtis on lapsele, aga ka suurele inimesele rõõm musitseerimisest, eduelamus – ma oskan, ma mängin!  Et see mängurõõm saabuks rutem, andis Milja välja õppimist toetava noodiraamatukese väikekandle lugudega. Miljale pakkus rõõmu ja rahuldust õpetada särasilmseid ja innustunud  lapsi Rikka Ivvani talu pillilaagrites Setomaal, kus ta osales õpetajana algusaastatest peale.

Helmekaalades võttis Milja eest Rikka ja vaesõ improviseeritud sõnadega laulumängus vaestõ rivvi. Rikkad laulsid: meil om kaalah kullast uur ja vaesed vastasid: liinah tetäq meil kultuur. Milja ise oligi kõige paremas mõttes see linnas rahvakultuuri hoidev ja tegev inimene, sügavalt kõlbeline, veenev,  pühendunud, aus ja avatud.

Oli ootamatu, ebaõiglane ja ülekohtune tõdeda paratamatust, et 2. novembril, hingedepäeval, lahkus Milja meie hulgast jäädavalt. Septembri aluses võttis ta veel Horvaatias festivalil eest sedasama Rikka ja vaese laulu… Haigused ja hädad käivad mööda inimesi, ei kive ega kände pidi. Selle loodusseadusega  tuleb leppida, aga kuidagi ei suuda leppida, et see minek oli Milja, tema laste ja meie kõikide jaoks nii vara. Oma lühikese elu jooksul  jõudis Milja rohkem kui mõni  poole pikema ajaga suudab, see on ehk lohutuseks, aga ikka järgneb mõte – mida kõike oleks see andekas naine veel suutnud ja jõudnud!

Milja poolt algatatu hoidmine ja edendamine on parim mälestusmärk tema elule ja tööle.

Miljat jäävad tänama, meenutama ja austama väga paljud sõbrad ja teekaaslased nii Eesti-, Võru- kui ka Setomaal.

Milja oli ka üks pärimuskultuuri kutse omanikke.

Siiri Toomik, Helmekaalaq

Artikkel pärit Eesti Folkloorinõukogu 2017. aasta detsembri kuukirjast.

Leave a Reply