Tuule Kann ja Helle-Mare Kõmmust pälvisid pärimuspreemiad

Folkloorikuraatori stipendiumi au osaliseks sai Eesti Folkloorinõukogu Hiiumaa folkloorikuraator Helle-Mare Kõmmus
Pärimuskultuuri auhinna Teotugi pälvis Eesti kandlemängutraditsioonide hoidja ja arendaja Tuule Kann

„Pärimuskultuuri auhinnaga Teotugi tunnustame pärimuskultuuri kandjat, kelle tegevus aitab mõtestada ja väärtustada pärimust kui elu loomulikku osa ning kes eeskujuna innustab ka teisi enda ümber pärimusega tegelema,“ ütles Eesti Folkloorinõukogu juhatuse esimees Kati Taal. „Folkloorikuraatori stipendium on tunnustus vabatahtliku töö eest koostöös Eesti Folkloorinõukoguga,“ ütles Taal. Nii Tuule Kann kui Helle-Mare Kõmmus on pikki aastaid pühendunud pärimuse hoidmisele ja järeltulevatele põlvkondadele edasiandmisele.

Tuule Kann pälvis pärimuskultuuri preemia Teotugi väljapaistva tegevuse eest kandlemuusika traditsioonide hoidmisel ja arendamisel ning Eesti kandlemängijate esiletõstmise ja mängustiilide jäädvustamise eest. Helle-Mare Kõmmus on aastaid vabatahtlikuna panustanud Eesti Folkloorinõukogu töösse, osaledes möödunud aastal Hiiumaal toimunud eelarvamusfestivali ettevalmistamises ja läbiviimisel, esindades oma juhendatava folkloorirühmaga Eestit Leedus toiumunud rahvusvahelisel folkloorifestivalil Baltica ja osaledes aktiivselt teisteski Eesti Folkloorinõukogu ettevõtmistes.

Rahvamuusik, kandlemängija ja ERRSi rahvamuusikamentor Tuule Kann on õppinud kromaatilist kannelt Eestis ja Leedus, täiendanud end Soomes. Teiste kandletüüpidega on tutvunud praktilise töö käigus, siinkohal peab oma eeskujudeks traditsioonilisi kandlemängijaid nii Eestis kui naabermaades. Tuule on väikekandle taastulemise üks tähtsamaid mõjutajaid. Viimasel viiel aastal on ta aktiivselt osalenud Eesti Folkloorinõukogu poolt ellu kutsutud rahvakandlemängijate kaardistamise töörühmas. Tuule on esinenud populaarteaduslike ettekannetega nii Eesti kui teiste kandlemaade erialakonverentsidel, ta on osalenud erinevate ansamblite tegevuses (Eesti Keeled, Üsna Vaikne Duo, Suurõ Pilvõ, Kannelkond, Tuulekandled jne).

Helle-Mare Kõmmus on kogu oma täiskasvanuelu tegelenud Hiiumaal pärimuskultuuri hoidmisega, ja järeltulevatele põlvkondadele edasiandmisega. Helle-Mare on maakonna folkloorikuraator, Laulu- ja Tantsupeo SA Hiiu maakonna kuraator, Hiiumaa Loovisikute Vabaühenduse Liige ja Hiiumaa Käsitööseltsi toetajaliige, juhendab naisrühma Kohvilähkrid, segarühma Taidelaid ja naiste võimlemisrühma.

Pärimuskultuuripreemiat Teotugi annab Eesti Folkloorinõukogu välja teist korda, eelmisel aastal pälvis auhinna tuntud pärimusmuusik Lauri Õunapuu. Käesoleva pärimuskultuuripreemia Teotugi aasta nominentideks olid veel hiiu keele eest seisev Järvi Lipasti; Lihula lilltikandi uurija, tutvustaja, arendaja ja õpetaja ja lilltikandi meister Maie Roos; Muhu pärimuskultuuri edendaja Irena Tarvis; MTÜ Virumaa Pärimuse Sõbrad pärimustantsu festivali „Pärimuse Pundar“ korraldamise eest; rahvamuusik ja pilliõpetaja Katrin Soon ja kandlemeister Mihkel Soon; pärimuskultuurialaste raamatute autor Anne Trei, Mooste rahvamuusikakooli direktor, etnomusikoloog Krista Sildoja; pärimusultuuri edendaja Mikk Sarv; jutuvestja Piret Päär; Laulasmaa Kooli lasteaeda pärimussuuna looja Piret Arikainen; Karksi-Nuia Muusikakooli direktor ja Lõõtsavägilaste juht Margus Põldsepp; senise tegevuse eest Eesti pärimuskultuurimaastikul MTÜ Sabatants; Vigala valla ja Rapla maakonna folkloori ja pärimuskultuuri asjatundja Krista Tõldmaker; rahvamuusik, kandlemängija ja ERRSi rahvamuusikamentor Tuule Kann. Auhinna saaja otsustas Eesti Folkloorinõukogu juhatus.

Folkloorikuraatori preemiat vabatahtliku folkloorialase töö tunnustamiseks on Eesti Folkloorinõukogu andnud välja aastaid, auhinna saaja otsustab Eesti Folkloorinõukogu juhatus.
500 euro suurune pärimuspreemia Teotugi ja 1000 euro suurune folkloorikuraatori preemia anti laureaatidele üle Eesti Folkloorinõukogu aasapäevakonverentsil 24. märtsil. Auhinna väljaandmist toetas Kultuurkapital.

Vaata Eesti Folkloorinõukogu 24. märtsil toimunud üldkoosoleku ja auhindade üleandmise fotosid siit.

TUULE KANN: SOOVIN, ET ÜKSIKPILLIMEHED EI KAOKS

Kust sai sinu huvi rahvakandle vastu alguse?
Teadvustatud huvi sai alguse just seoses rahvakandlemängijate kaardistamise projektiga aastal 2012. Mind kaasas sellesse Pille  Karras ning kogu idee ja korralduse eest vastutas Ene Lukka-Jegikjan  Eesti Folkloorinõukogust. Rahvakannelde all mõistan mina kandleid, mida  rahvas mängib, aga mis ei ole nn väikekandled ega ka kromaatilised kandled. Sinna vahele jääb väga palju erinevaid pille ja mängustiile.  Reeglina ollakse iseõppijad.

Mis on su suurim rõõm seoses rahvakandle traditsiooniga Eestis?
Rõõm on sellest, et kannel kui pill on rahva seas olnud juba oma tubli tuhat aastat ja kestab ning areneb jõudsalt edasi. Kandle pidevale arengule viitas Igor Tõnurist, kellelt olen alati kasulikku õpetust saanud, aga alles praegu hakanud kogu teemat laiemas, samas ka detailsemas, kontekstis aduma.

Mis on Su suurim  mure, ikka seoses rahvakandlemängu traditsiooniga Eestis?
Mureks on, et palju väärtuslikku informatsiooni on läinud koos mängijatega hauda ja et isegi praeguste tehniliste võimaluste juures ei jõua me piisavalt talletada. Kurbuse ja austusega mälestame neid, kes kasvõi sellesama 5 aasta jooksul, mil kaardistamine on kestnud, on meie hulgast lahkunud.

Sinu eestvedamisel andsime paari kuu eest välja Heino Sõna duubelplaadi. Aitäh eestvedamise eest. Mis Sind selle plaadi tegemise juures ennast kõige enam köitis või ka üllatas?
See plaat on ilus näide meeliülendavast koostööst. Kandlemängija ja  suurepärase inimese Heino Sõnaga tutvusin just kaardistamise käigus.  Samal ajal oli käivitunud ka rahvakandle koduõppe projekt (EPMK A.  Pulsti õpistu ja Eesti Haridus- ja Teadusministeerium), mille raames  said Heinolt õpetust plaadi koostajad Kaisa Nõges ja Eva Väljaots.  Ilma Eesti Kirjandusmuuseumi ERA professionaalse sekkumiseta poleks  see plaat saanud selline nagu ta on. Nende töö plaadi kallal oligi  vast minu kõige suurem elamus, nimetan tänutundega mõned nimed: Helen  Kõmmus, Janika Oras, Jaan Tamm, Janno Simm, Kadri Roosi. Mis aga endiselt hämmastab mind, on see, et on suhteliselt raske ühendada ERA  ja ERR arhiivide tööd. Aga las see jääb hetkel veel mõistatuseks..

Kes on Sinu eeskujud rahvakandlemängijate seas ja miks?
Mul on kanneldajate seas palju eeskujusid, aga olles suhteliselt  laisk inimene, olen kõigilt midagi endale noppinud ilma kellegi stiili  või repertuaari täielikult kaevumata. Viimane eeskuju ongi Heino Sõna.  Ka Saaremaalt pärit vanapärases katmistehnikas mängiv Arno Sooäär,  siis päkarauakandle mängija Johannes Arike ning teisel pool vikerkaart  kanneldavad Aksel Tähnas, Elmar Limbo, Toivo Alaspää… Oma  innustajateks pean aga oma õpilasi, nemad hoiavad mind virgena ning  panevad üha uusi ja uusi teemasid avama.

Kuidas rahvakandlemängijatel Eestis praegu läheb? Milliseid tulevikutrende hoomad?
Kahjuks ma ei tea kogu Eesti kohta öelda, loodan, et ikka hästi  läheb. Tean, et korraldatakse kursuseid ja huvilisi on nii põhjas kui  lõunas, nii idas kui läänes. Soovin, et lisaks koosmängudele ei kaoks ka  üksikpillimehe staatus. Sest soolomängija ongi traditsioonilisem. Aga  see on ikka nii olnud, et kaob, siis kasvab ning siis sünnib jälle midagi uut ja huvitavat..ja mitte ainult kandle traditsioonis.

HELLE-MARE KÕMMUS: ALATI ON HEA MEELT KUI MATERJAL ON VAJALIK VEEL MÕNELE INIMESELE

Mis Sind folkloorikuraatori ülesannete/rolli juures rõõmustab?
Vaatan otsa sõnale kuraator ja saan teada, et see tähendab hooldaja, järelevaataja. Sellest lähtuvalt olen rõõmus kui saan oma teadmiste baasil abiks olla mõne valdkonna paremaks tundmaõppimiseks. Näiteks hiiu tantsu loo teemal saan täna natuke rohkem kaasa rääkida, sest mul on olnud võimalus tutvuda selle valdkonnaga nii teoorias kui praktikas.  Samuti teeb rõõmu kui olen saanud jagada seda, mida täna tean. Nii on mõned muuseumileiud rahvamuusika valdkonnas leidnud tee muusikute reperutaari. Eriti tore, kui siis tuleb tagasiside, et keegi on just selle looga on oma lapsepõlves kokku puutunud. Ajalooga tutvudes olen koostanud mõned andmekogud. Alati on hea meel kui materjal on vajalik veel mõnele inimesele.

Mida folkloorikuraator Sinu arvates piirkonnas teha saab, et oma piirkonnas folkloori valdkonda arendada?
Ta saab tähelepanu pöörata edusammudele. Tunnustust on alati vaja. Saab olla oma kitsamas valdkonnas eestkõneleja, nõuandja. Saab tähelepanu pöörata kitsaskohtadele. Kas neid likvideerida saab, sõltub olukorrast. Mõnikord on kõrvaltegureid liiga palju.

Olid abiks möödunud aastal Hiiumaa eelarvamusfestivalil Eesti Folkloorinõukogu arutelu korraldamisel, ja ka eelarvamusfestivali ettevalmistamisel. Eelarvamusfestival oli möödunud aastal Hiiumaal esmakordselt – mis sa arvad, kuidas taolised ootamatud/uued ettevõtmised mõjutavad kogukonda?
Hiidlane on suhteliselt „kodune“ ja seepärast ei pruugi kõik uued algatused või nähtused teda kohe köita. Seda oli tunda ka eelarvamusfestivali eeltööd tehes ja festivali päeval. Kogukonna aktiivsemad liikmed, isehakanud hiidlased ning hiidlaste sõbrad olid küll arutlemas saare ja tema elu-olu üle, kuid hiidlane ise jäi ringist välja. Oli muid tegemisi. Väga palju loeb see, mis akna taga on ehk kui ongi selle kevade esimene soe nädalavahetus, siis kodused toimetamised ja lihtsalt looduses viibimine kõigepealt. Siis saun ja selleks valmistumine. Ei tasu ka unustada, et hiidlast kohale saada, tuleb kolm korda vähemalt kutse esitada. Alles kolmandal korral hakkab ta uskuma, et just talle on see kutse. (Hiiu pärimus).

Sa tead Hiiumaal kõiki ja kõike, selline tunne on jäänud! Samas leiad Sa ikka ja taas midagi uut, seni avastamatut, millest vaimustud. Kuidas Sa oma sisemist motivatsiooni ja sära toidad?
Seda toidavad inimesed minu ümber. Ja õnneks ei tea ma sugugi kõiki ja kõike. See jätab suurepärase võimaluse ikka ja jälle vaimustuda ka väga väikestest asjadest.

Mida tahaksid soovida teiste piirkondade folkloorikuraatoritele?
…Ole naksis
ole krapsis
ole muku…
OLE ISE
(Tükike Heli Laaksoneni luuleraamatust „Ole ise“. Hiiu keelde ümber pannud Järvi Kokla)

Artikkel pärineb Eesti Folkloorinõukogu aprill 2018 kuukirjast.

Leave a Reply