Marliis Miilimäe: “Kromaatiline kannel 70: ansambel Una Corda”

Foto: Laura Lindpere

Värelused.

Kontsertsarja “Kromaatiline kannel 70” viimane kontsert “Värelused” ansambli Una Cordaga toimus 3. detsembril kell 17:00 Suurgildi hoones. Juba üle 10. aasta tegutsenud Una Cordas kohtuvad kandle pikk ja särav järelkaja Kristi Mühlingu esituses, harfi sügavad ja täidlased madalad noodid Liis Jürgensi poolt ning klavessiini tihedus ja rütmiline impulss Ene Naela eestvedamisel. Kavas oli nii ansamblile kirjutatud orginaalset loomingut Galina Grigorjeva, Robert Jürjendali kui Marianna Liiki sulest, Malle Maltise ja ansambli enda seadeid ning barokkmuusikat J.S.Bachi loomingust. Kohapeal sündis ka paar ansamblile omast improvisatsioonilist pala.

Kontsert oli oluline mitte ainult seepärast, et tegu oli antud kontsertsarja viimase kontserdiga, vaid esitusele tuli kaks esiettekannet. Nimelt oli Kristi Mühling käinud hiljuti Saksamaal Usedomi muusikafestivalil ja seal paluti tal mängida Bachi ja Eesti rahvalaule. Nii pöörduski Mühling helilooja Malle Maltise poole, kes lõi soolokandlele rahvamuusika seadete tsükli “Tulehoidja”, kuhu kuuluvad rahvaviisid nagu “Pill oll` helle”, “Meil aiaäärne tänavas” ja “Viire takka”. Saksamaal valmistas Eesti kannel ja ülimalt tundeline kandlemängija Kristi Mühling palju positiivseid emotsioone. Järelkajana öeldi, et Mühlingu mängu virtuoosne polüfooniline läbipaistvus ja tema peenimate dünaamiliste ja tonaalsete kõlavärvide nüansside hulk olid muljetavaldavad ning kaasaegses saksa muusikakultuuris on raske leida sellist folkloristliku ja kunstmuusika elementide läbipõimumist ühes esituses (saksa keelest tõlkinud Ia Remmel). 

“Piire on huvitav ületada,” ütles kanneldaja pärast kontserdi toimunud vestluses. Tõepoolest kasutab ansambel palju alternatiivseid mängutehnikad. Näiteks haaras kandlemängija Marianna Liiki “Värelused” esiettekandes kandle mängimisel kätte marimba pulgad ning elektripoogna (e-bow), harfi keelte vahele põimiti aga paberileht, mis tekitas ärevaid värelusi. Lisaks Maltisele ja Liikile oli kontserdil isiklikult kohal ka Robert Jürjendal, kes oli 2013. aastal kirjutanud ansamblile teose “Kolm kuningat” ning mida publik sai taaskord nautida. Raimo Kangro “Display IV Tundmatu muusiku portree” seade kuulub ansambli kuldvarasse ning kostitas meid kontserdil hoogsate rütmide ja äkiliste katkestuste pingelise kooslusega.

“Hea muusiku ja muusika alus on olla hea inimene,”  mainis kandlemängija vestluse lõpus. Suurgildi hoone oli täis head muusikat ning häid ja inspireerivaid inimesi. Kannel, harf ja klavessiin panid aja seisma ning lasid publikul täielikku lummusesse vajuda. Kromaatilise kandle kontsertsari sai lõpu, aga eks kõik hea saabki kord otsa, et oleks ruumi millelegi paremale. Aitäh, kannel ja kandlemängijad!

Marliis Miilimäe

Kertu-Liis Õnnis: Galakontsert “Kromaatiline kannel 70 ja EMTA kandleklass 20”

Foto: Aivar Kapsta

22.10.2022

Publik trügis ettepoole, et kandlekontserti mitte ainult kuulda, aga ka esinejate graatsilist mängu näha. Kohe oli EMTA suures saalis algamas galakontsert. Kõik olid elevil, kohtusid kunagised kolleegid ja vanad sõbrad. Kontsert sai juba tekkinud sooja meeleoluga alata. 

EMTA õppejõud Kristi Mühling, kes alustuseks lavale kutsuti, valgustas kuulajaid selle päeva tähtsuses – tänavu möödus 70 aastat kromaatilise kandle väljatöötamisest ja 20 aastat selle eriala EMTAsse tulekust. 

Kui ühel hetkel muutus Eestis kandlele kromaatilisus vajalikuks, hakati erinevaid mudeleid välja pakkuma kuni 1952. aastal tegi pillimeister Väino Maala kromaatilise kandle, mida  tänapäeval teame. Idee keeled lõikuma panna andis talle Eik Toivi, kes selle mõtte peale arvatavasti ukrainlaste banduurast eeskuju saades tuli. Eik Toivi õpilaseks sai tollal Els Roode, keda eesti kromaatilise kandle emaks kutsuda võime. Paljud praeguse aja professionaalid ja õpetajad ongi just Els Roode õpilased või juba kaudsemalt õpilaste õpilased. Jõudes kõrghariduse omandamise ikka, pidi Els aga hoopiski välismaale õppima minema, nii ka tema õpilased, kuni 2002. aastal avati EMTAs kandleklass.  

Esimesena kõneles EMTA kandle eriala vilistlaste nimel 2007. aastal interpretatsiooni pedagoogika magistri lõpetanud Ella Maidre. Ta tõi oma jutus välja, kuidas tal Ruth Kuhiga esimeste sisseastujatena oli suur vastutus tõestamaks, et kandlel on koht kõrghariduses. Koos temaga tuli lavale ka Laura Lindpere ja kontserdi avas G. Tanieli “Tandem” Rondo capriccioso kahele kandlele. Õhtu jooksul kõlas ka lausa kolm esmaettekannet ( T.Kõrvits, B.Pärtel, K.Tuul). Kontserdi teises pooles oli laval lausa kromaatiliste kannelde 22-liikmeline orkester, mis esitas neli Eesti autorite lugu, nende seas ka kaks esmaettekannet. Enne kaht viimast lugu tänas Eesti Kandleliidu esimees Ann Kase kõiki, kes on aidanud kromaatilisel kandlel EMTAsse  ja tänaseni  jõudmist. Peale selle kuulutati kolmandat korda välja aasta kandleõpilane, kelleks sel korral pälviti Vanalinna Hariduskolleegiumis Tuule Kanni käe all õppiv pärimuskandlemängija Kertu-Liis Õnnis. Kertu-Liis tõi välja, et alati ei pea auhinna saamiseks rasket vaeva nägema, tuleb teha vaid seda, mida süda ütleb. Õhtu lõpetas kandleorkester E. Kapi Karjala-Soome tantsuga balletist “Kalevipoeg”. Kontsert oli südamlik ja ilusad kandlehelid jäid pikaks kõrvu kõlama. Kõlamaastik oli vaheldusrikas ja eriti põnevaks tegi õhtu esmaettekannete kuulmine.

Els Roode olevat olnud kunagi päris optimistlik kandle tuleviku suhtes, nagu kontserdilgi  kuulda saime ja muidu teame, ei ole see  optimistlik lootus hukka läinud. Meil on klassikalise- ja pärimuskandle õpe lasteaia tundidest kõrghariduseni välja. Meie artistid on jõudnud ka välismaa lavadele, pillimeistrid aina teevad pille juurde ja huvilisi jagub. Isegi kui kandletraditsioon vahepeal hääbus, mängivad seda pilli nüüd lapsed nii, nagu see oleks alati loomulik olnud.

Kertu-Liis Õnnis

Galakontserdi kava