Triinu Orgmets: “Kromaatiline kannel 70: VHK Muusikakooli kanneldajad”

Foto: Ann Kase

Arvustus. Kannel elab, hingab ja areneb.

Kontsertsarja Kromaatiline kannel 70 teine kontsert. Kontserdil astusid üles VHK MK kandle solistid Emma Loona Mängli, Mia Kukk, Tuule Kann ja Kertu-Liis Õnnis ning ühiselt ansambel Tuulekandled nime all 19. veebruaril Eesti Muusika- ja Teatrimuuseumis.

Kontserdil kõlasid viisid prantsuse ja eesti heliloojatelt. Esitati ka esivanematelt õpituid palu. Esindatud olid kromaatilised kandled, väikekandled ja ka päkarauakannel. Üllatuslikult kasutati ka poognaid. Kontserti alustati koosmänguga, kõlasid Miina Härma lugu “Ei saa mitte vaiki olla”, siis kolm prantsuse tantsu tsüklina. Seejärel esitas iga solist paar lugu individuaalselt. Lõpus kõlas kaks lugu jällegi koos ning esitati ka lisalugu. Palade vahele jutustas Tuule Kann mõne loo, mis tekitas koduse ja hubase meeleolu, sest suheldi palju publikuga. Toodi näiteid muuseumi eksponaatidega. Nagu hiljem selgus, mängiti esimese loo sissejuhatus muuseumi pilliga. Kontserdile järgnes vestlusring kandle tulevikust ja minevikust Eestis.

Repertuaar oli mitmenäoline ja valitud igati maitsekalt näitamaks iga õpilase individuaalseid oskusi. Koos esitatud palade juures oli näha, et ansambli liikmed suhtlesid omavahel ning nautisid koosmängu. Enim jäi hinge paitama siiski eesti heliloojate teosed ning esivanemate järgi õpitud lood. Neid kuulates tõi kandlekõla hinge mõnusa soojuse. Eriti paistis silma õpilaste pillimängu oskus soolo esituste ajal – puhas, selge, nobe, tempos, dünaamiline.

Puudu jäi vanaaegsest pärimuslikust stiilist ja tundest, mida vähene päkarauakandle esitus ei korvanud. Kuna tegu oli siiski kromaatilise kandlele pühendatud kontserdiga, siis on mõistetav, miks just sellele keskenduti, sest pilli eripära lausa nõuab keerukamat repertuaari ning oskuslikku mängu. Imestama pani just prantsuse heliloojate kirjutatud muusika, mis sobis eesti kandele suurepäraselt.

Tegu oli väga hubase ja mõnusa kontserdiga, peale mida tekkis soov ka ise rohkem pilli harjutada. Tuule oskuslik jutuajamine lugude vahepeal oli nauditav, lisaks said ka õpilased ise rääkida, mida nad kandlest arvavad. Kuulajana jäi hinge kriipima liigne korrektsus ja akadeemilisus, mis kandlemuusika puhul mulle ei meeldi. Mängiti palju noodist, varieerimist pala jooksul vähe ning kohati lühikesed lood. Kuid enim meeldis polka Felix Ritso järgi Kertu-Liis Õnnise esituses. Südame tegi soojaks ka lisalugu Jaak Johansoni sulest.

Teel koju sain aru, eesti kannel ei ole kindlasti mitte välja suremas ning elab, hingab ja areneb edasi. Peaasi, et jätkuks õpetajaid, kes oma teadmisi edasi annavad ning noori, kes just kandle kõlasse ära armuvad. Sest on teada, et naine on nagu helisev

kannel – pealtnäha lihtne mängida, aga vähe on neid mehi, kes oskavad seda õieti helisema panna.

Triinu Orgmets
TÜ VKA pärimusmuusika kandle eriala tudeng