okt. 08
Marliis Miilimäe: “Kromaatiline kannel 70: Astrid Nõlvak ja Krista Citra Joonas”
Astrid Nõlvak ja Krista Citra Joonas
Põhjamaine hommikumuusika.
8. oktoobril toimus ajaloolises Suurgildi hoones Astrid Nõlvaku ja Krista Citra Joonase õhtukontsert. Astrid Nõlvak, tuntud ka kui Hiiumaa Pärimusmuusika festivali eestvedaja, jättis seekord karmoška ja kitarri koju ning musitseeris kromaatilise kandle peal. Krista Citra Joonase teekond muusikuna on teda viinud nii Eesti kui Šveitsi akadeemiatesse ning juba aastaid õpib ta Mumbais India klassikalist raaga muusikat. Kontserdil mängis ta erinevaid bambusfööte (ing k bansurit).
Kontserdil sai kuulda nii uuemaid kui vanemaid lugusid, rahvamuusikat ja omaloomingut. Avalugu “Soome pulmamarss” juhatas kontserdi mõnusa kergusega sisse. Järgmisena tulid esitusele kaks Astridi kirjutatud teost, mille järgi tantsiti tantsupidudel “Puudutus” (2014) ja “Minu arm” (2019): “Mõtisklus”, mis on tuntud ka kui “Põlvest põlve”, ning “Õhtu labajalg”. Bansuri andis põlistele eesti lugudele hoopiski salapärase ja idamaise hõngu. Tema improvisatiivsed meloodiad ning elavad kulminatsioonid täiendasid kandle tagasihoidlikku, puhast ja helget kõlapilti.
Huvitaval kombel sündis Krista Citra Joonase esimene omaloominguline lugu kannelde ehitamisele pühendunud pillimeistri Rait Pihlapi ärklitoas improviseerides ning sai selle järgi ka oma nime “Ärklituba”.
Lisaks instrumentaalpaladele sai publik kuulda ka Astrid Nõlvaku helisevat lauluhäält. Erinevate pillide õpetamise ja mängimise kõrvalt ei ole talle võõras ka laulukirjutamine ega laulmine. Paljud ei saa öelda, et on käinud Eestit esindamas Eurovisiooni lauluvõistlusel, kuid ansambel Neiokõsõ koosseisus 2004. aastal Astrid seda tegi ning Istanbulis esitati koos laulu “Tii”. Suurgildi kontseril oli kuulda nii Astridi enda kui ka Eesti luuletaja Sulev Olli ning vendade Johansonide sügavaid eestikeelseid sõnu. Laul “Armastus” tuli Astridi sõnul esitusele alles kolmandat korda, kuigi on olemas olnud juba umbes 20 aastat. Suurgildi publik sai olla uhke kolmas.
Nii nagu alustati ka lõpetati, aga seekord mitte Soome, vaid Rootsi pulmamarsiga. Kuigi kontsert oli kestnud juba tund aega, tuli publiku soovil ettekandele ka kõikidele eestlastele tuntud “Ukuaru valss”, mis võttis nii mõnegi kuulaja silmad vesiseks.
Bambusflööt ja kromaatiline kannel – üsna omapärane kooslus. Segu India soojusest ja Eesti kargusest. Järjekordne näide sellest, et kromaatilist kannelt võib kasutada väga erinevates kossseisudes ja muusikažanrites. Loodan, et duo jätkab selliste muusikaliste tundide andmist, sest vihmase ja külma ilmaga on nende lihtne, meditatiivne ja helge muusika hingele soojenduseks.
Marliis Miilimäe
okt. 08
Triinu Orgmets: “Kromaatiline kannel 70: kandleansambel Kõuekeeled”
Arvustus. Kannel kõmiseb nagu tuhamägede kerkimine.
Kontsertsarja Kromaatiline kannel 70 kontsert. Kontserdil astusid üles Kiviõli Kunstide Kooli kandleansambel Kõuekeeled, Kaarin Ameri juhendamisel 17. septembril 2022 Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones.
Kontserdil kõlasid tuntud viisid eesti pärimusest, regiviiside seaded ning omalooming, aga kostis ka rootsi helgelt õõdsuvat polskat ja popikuninga Michael Jacksoni muusikat. Ansambli koosseisus oli viis kromaatilist, üks basskannel, mandoliin ja cajon. Värske koosseis, mida just tihti ei kuule. Avaakordi andis Kuhjalooja regivärsiline laul, mida saatis rütmikalt cajon. Eeslaulja värske hääl oli nagu löök näkku unisel laupäeva õhtupoolikul. Järgnesid Rootsist pärit “Avapolska”, James Bay “Hold Back The River”, regiviis “Mets neidude vahel”, Sten Ameri “Elu”, “Fryg”, laulumänguna tuntud “Obusemäng”, Jacksoni “Black Or White”, Enya esituses tuntud “Orinoco Flow” ja lisa loona nõutud “Nõianeitsi”.
Iga ansambli liige rääkis enda toodud loo kohta põgusalt, miks just see lugu repertuaari kuulub. Kaarin Aameri sõnul käibki lugude õppimine kuulmise järgi, nooti nad ei kasuta. Liikmed on Kiviõli Kunstide Kooli õpilased. Neidude mängustiilist on tunda mõjutusi popmuusikast ja traditsioonilisemast harmooniast, mis annab regivärsile võimsa kõla, paneb kuulama ja loob mõnusa meeleolu. Lauljana peaks esile tooma Loore, kelle võimas hääl “Obusemängu”, “Kuhjalooja” ja “Elu” solisti rollis ansambli välja kandis. Teda toetas ka Aameri valdavalt improviseeritud teine hääl ja järelauja rollis olevad teised pillimehed. Kõuekeeled kõlavad juba võimsalt, seda nad ka kohati olid, aga valdavalt näidati end helgemast, haavatavast poolest. Mürinat lisas cajon, mahlakas basskannel ning peenelt välja nopitud mandoliin. Tempo muutusi loo keskel ei esine, dünaamika on Rait Pihlapi pillidele vastavalt mahe ja nailoniline, millele lisab meeldivat särinat kaks Klaverivabriku elunäinud pilli.
Kanneldajad üllatasid huvitava fasoleti võttega, mida mina kui naabermaakonna esindaja polnud varem näinud – ju on Ida-Virumaal uuendusi palju. Pidevalt areneva tööstusega tuleb ju kuidagi võidelda! Nali naljaks, kali kaljaks, kontsert oli ääretult meelirahustav ja mõnus. Kaarin Aamer on väga siiras, avatud ja malbe ning see õhkas ka tema õpilaste kandlemängus. Ta on kindlasti ära teinud suure töö just kromaatilise kandle populariseerimisel Kiviõlis. Tegu oli väga hubase ja mõnusa kulgemisega, peale mida tekkis soov ka ise rohkem pilli harjutada.
Koduteel hakkasin juurdlema Aameri tausta, tema õpetajate ja haridustee üle. Tuleb välja, et meil on palju ühist, millest ma varem polnud teadlik – Viljandis õppimimine ja Ethno laagrid. Kindlasti plaanin veel kord Kõuekeelte kontserdile minna ja soovitan neil salvestada terve albumitäie muusikat. Kuna ansambli vilistlased on pesast välja
lennanud on viimane aeg ühisloome talletada! See oleks ideaalne jõulukink kandlemuusika sõbrale, kes polkade ja reinlendrite vahele tahab kuulata killukest Idavõlumaa hubast kandlehelinat.
Triinu Orgmets
TÜ VKA pärimusmuusika kandle eriala tudeng