Kolmeteistkümnes justkui esimene. XIII rahvusvaheline kandlefestival 11.–14. aprillini Tartus

Pärast kuueaastast pausi toimus taas rahvusvaheline kandlefestival, järjekorranumbriga XIII.

Esimesed kandlepäevad toimusid 1990. aastal Raplas; 1995. aastast kannab sündmus rahvusvahelise kandlefestivali nime ning toimumispaigaks sai Pärnu; viimased festivalid viidi läbi Viljandis.

Seekordne festival oli läbinud silmatorkava värskenduskuuri ja tõi endaga kaasa palju uuendusi. Esmakordselt oli festivalipaigaks Tartu, esmakordselt kestis üritus nii kaua, esmakordselt oli nii palju esinejaid, esmakordselt astuti üles nii paljudes erinevates esinemispaikades. Kindlasti oli neid “esimesi” veelgi, kuid kõige suuremaks erinevuseks võrreldes varasemaga võib vast pidada hoopis seda, et kui varem oli see pigem kitsa ringi ja peamiselt kromaatilise kandle mängijate sündmus, siis sel korral oli korraldaja Eesti kandleliit pannud suurt rõhku just sellele, et jõuda võimalikult laia kuulajaskonnani. Samuti püüdis festival tuua kokku võimalikult erinevaid ja omanäolisi artiste ning kõikide kandleliikide esindajaid.

Kuulajana tegi festivali nauditavaks eeskätt esinejate mitmekesisus ja kõrge kunstiline tase. Festival sai avalöögi H. Elleri nimelise Tartu muusikakooli Tubina saalis, kus akadeemilisele muusikale lisas vürtsi komeedina muusikamaailma tõusnud ja järjest enam publiku poolehoidu koguv Duo Ruut. Avakontserdile järgnenud 15 kontserdi hulgast leidis kindlasti igaüks midagi enda maitsele sobilikku.

Duo Ruut. FOTO ANN KASE

Publiku tähelepanu köitsid enim festivali peaesinejad, kellest esimesena astus ERM-i sildade alal üles särav Soome pop-kantele mängija Ida Elina, kelle positiivsest energiast tulvil kontsert pakkus elamuse nii popmuusika fännidele kui ka professionaalsust hindavale publikule. Nii Ida Elina omalooming kui ka fantaasiaküllased seaded tuntud hittidest ja soome rahvaviisidest panid kontserdi lõpuks kaasa elama ka kõige tuimema eestlase. Pärast teise lisaloona kõlanud Curly Stringsi “Kauges külas” ei tahtnud aplaus sugugi raugeda.

Ida Elina. FOTO MARLIIS MIILIMÄE

Festivali pärliks võib vaieldamatult pidada laupäevaõhtust peaesinejat, esmakordselt Eestit külastanud rahvusvahelist ansamblit Supersonus. Lisaks erilisele koosseisule (nyckelharpa, klavessiin, parmupill, kannel ja ülemhelilaul) lummas ansambel Jaani kiriku suurepärases saalis publikut ka oma ennekuulmatute kooskõlade ja stiilipuhta esitusega. Võrratult professionaalsed interpreedid kutsusid kuulajad imeliselt võluvasse muusikamaailma, kus erinevad pillid, stiilid, väljenduslaadid, kõlad ja tõlgendused sulasid kokku üheks täiuslikuks elamuseks.

Ansambel Supersonus. FOTO MARLIIS MIILIMÄE

Lisaks peaesinejatele pakkusid suurepärast meelelahutust ka hilisõhtused kontserdid. Tartu Erinevate Tubade klubis toimunud “Õhtu Amelie seltsis” pakkus elamust nii silmale kui kõrvale. Kuulajad said mõnusalt diivanil istudes nautida kooslust Heidi Iivari luulest, Yann Tierseni muusikast ja piltidest Jean-Pierre Jeunet’ filmist “Le fabuleux destin d’Amélie Poulain”. Reede muutis õdusaks jazzikontsert Vildes ja Vines, kus omaloomingu ja imekaunite seadetega rõõmustas publikut trio Kolm Kõla.

Jaani kiriku võlvide all said festivali külastajad veel teisegi suurepärase elamuse osaliseks. Reede õhtupoolikul astus Tartu publiku ette oma kümnendat tegutsemisaastat tähistav ansambel Una Corda. Kuulajaid rõõmustati nii juba klassikaks kujunenud Kreegi ja Mägiga kui ka uuema muusikaga. Kontserdi kõrghetkeks oli kindlasti Liis Viira “Chaconniana”, kus külalissolistina kõndis lavale Riivo Kallasmaa.

Ansambel Una Corda ja Riivo Kallasmaa. FOTO MARLIIS MIILIMÄE

Hingele tegi sooja ja siira pai tunnetest tulvil väikekandlekontsert Tiigi seltsimajas, kus Eva Väljaotsa ja Leanne Barbo omalooming ja lummavad rahvaviisiseaded said esmakordselt kokku ühiseks kontserdiks, mis oli justkui väärtuslik tund iseendale ning meeli puhastav vaheldus seni peamiselt kõlanud kunstmuusikale.

Paljud tartlased said kindlasti endalegi ootamatult meeldiva kandlemuusikaelamuse kohvikut külastades. Reedel rõõmustas põneva ja uudse väikekandleloominguga Säde kohviteegis linlasi trio Soon-Piho-Lepasson. Laupäeval astus Cafe Truffe’s üles soome-eesti päritolu Duo Peili, kes rabas publikut nii tehniliselt kõrgetasemelise kunstmuusika kui ka lummavalt kaunite meloodiatega.

Duo Peili. FOTO MARLIIS MIILIMÄE

Päris algajatel kandlemänguhuvilistel oli võimalus uusi oskusi omandada Pille Karrase läbi viidud väikekandle õpitoas ja koolinoortele tutvustati kandle erinevaid külgi kontsertidel Tartu kesklinna ja Mart Reiniku koolis.

Kromaatilise kandle mängijatele oli kindlasti üks festivali kõrghetk kandlepalade konkurss-kontsert, kuhu korraldajategi üllatuseks saadeti üle 40 teose. Tänini just pedagoogilise repertuaari nappuses vaevlev kandlemuusika sai suurepärast täiendust ja kindlasti jõuab enamik laekunud palu õige pea tee õpilaste ja ka professionaalide repertuaari. Eriti suurt rõõmu valmistas asjaolu, et heliloojate hulgas oli nii kandleõpilasi kui juba kogenud autoreid. Nii võib ka laureaatide hulgas näha kõrvuti nimesid nagu Heli Kendra, Katrin Aller, Rein Rannap ja Paula Linde, Emily Nette Paidre ning Laura Liisa Mahoni.

Justkui kandlemaailma tulevikku saime pilgu heita noorte kontserdil, kus kandleorkestri Sotto Voce ja kandleansambli Kõuekeeled kõrval astus üles kokleansambel Taureni (Liblikad) Riia Latgale muusika- ja kunstikoolist. Lisaks ansamblitele esinesid kontserdil ka Uku Jääts väikekandlel, “Suurel üleriigilisel võistumängimisel” 2018. aastal grand prix’ pälvinud Marta Johanna rahvakandlel ning EML konkursi “Parim noor instrumentalist 2018” laureaadid Miia Polding ja Kärt Suurlaht kromaatilistel kanneldel. Võib rõõmu tunda, et noorte muusikute mänguoskus on suurepärane ja kõigi esinejate silmis säras mängulust.

Lisaks muusika kuulamisele oli laupäeva öötundidel võimalik muusikale ka ise kaasa lüüa ja tantsusamme kandlehelide järgi ritta seada Tiigi seltsimaja tantsuklubis.

Festivali emotsionaalseks kõrghetkeks kujunes aga lõppkontsert, mis võlus eeskätt oma lihtsuse ja siirusega. Seal leidsid kõik festivalil saadud kogemused ja elamused justkui oma koha ning moodustasid ühe sooja suure mälestuse, millele tulevikus rõõmuga tagasi vaadata.

Kui meie kultuuriruumis seostatakse numbrit 13 tihtipeale ebaõnnega, siis kandlekogukonnale ja ka muusikasõpradele üldisemalt oli see kindlasti üks õnnelik number, mis koondas enda alla neli päeva kaunist muusikat ja meeldejäävaid elamusi.

Autor: Helene Orav
Allikas: https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/2019/06/09/Kolmeteistkümnes-justkui-esimene-XIII-rahvusvaheline-kandlefestival-11–14-aprillini-Tartus

Leave a Reply