Marliis Miilimäe: “Kromaatiline kannel 70: VHK Muusikakooli kanneldajad”

Foto: Ann Kase

Eesti Kandleliit ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum kutsus ellu kontsertsarja “Kromaatiline kannel 70”, mille teine kontsert VHK muusikakooli õpilaste ning õpetajaga toimus Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis 19. veebruaril kell 17:00.

Kontsert algas Miina Härma “Ei saa mitte vaiki olla” esitamisega. Seda laulu võib pidada õpetaja Tuule Kanni arvates ka üheks ilusaimaks lauluks, mida kandle peal mängitakse ning pühendas selle kandle emale Els Roodele.

Järgmisena viis kontsert kuulaja Eestist Prantsusmaale. Õpilane Emma Loona Mängli oli natukene aega tagasi koolis Erik Satie loomingut mänginud ning mööda käinud õpetajad olid sellest nii vaimustunud. Sellest tuli õpetajatel mõte korraldada Prantsusmaa teemaline täispikk kontsert. Sellel konkreetsel kontserdil võis kuulda lugusid nii Erik Satie, Jean-Luc Thomas`, Thoinot Arbeau, Francis Poulenc` kui Andre D. Destouches`sulest. Kuigi tegu oli välismaiste heliloojate ning teostega, kõlasid kandle peal kõik lood justkui kodumaiselt ja soojalt. Ilmselt on asi selles, et kannel on Eestile ainulaadne instrument. Kuulda oli ilusaid mahedaid bassinoote ning kõrgema registri helisevat meloodiat.

Kontserdi tegi eriliseks asjaolu, et koos kromaatiliste kanneldega võis kuulda ka päkarauakandle, väikekandle ning ka Leedu kokle mängu. Mind valdas suur üllatus, kui väikekannel võeti kätte kui viiul ja kandlekeeli poogna tõmmetega mängima hakati. See näitab, et kandle mängimisel on piiriks ainult inimese enda kujutlusvõime!

Kuulda sai ka orginaalset kandleloomingut Aarne Männiku, Gennadi Podelski ning Anti Marguste sulest. “Marguste oli oma nootidele kirjutanud märkme “kandlele ehk klaverile”. Ju ta arvas siis kandlest kui väikesest klaverist,” mäletas Tuule Kann rääkida.

Kontserdi lõpetasid rahvalikud lood Felix Risto, Igor Tõnuristi ning Alexander Mängli sulest. Koos publikuga lauldud lõpulood meenutasid meile kõigile vana head aega, kus muru oli rohelisem, taevas sinisem ning kandlemuusika iga peo oodatuim osa. See ei olnud ainult kontsert, vaid ka meie kultuuriajaloo tund. Ootan huviga kontserdisarja järgmist kontserti juba 12. märtsil samal ajal ja samas kohas!

Marliis Miilimäe