Jaanuari kontsert 15.01.2022

Taevaste tuul

Esinesid Anna-Liisa Eller (kromaatiline kannel) ja Maria Valdmaa (sopran), Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis

Esitati muusikat G. Frescobaldilt, C. Monteverdilt, T. Kõrvitsalt, D. Mazzocchilt, J. Perilt, H. Tulelt ja G. Caccinilt. 

Juba kohe esimese looga tekkis tunne nagu oleks sattunud peaaegu, et keskaegsesse paika (kuigi lugu ise oli 17. sajandist ja pigem renessanssi ajastust). Ruum, kus kontsert toimus oli kui jääk Tallinna linnamüürist, mida kaunistasid kamin, väikesed aknad ja tõrvikute moodi seinalambid. Nende kooslus koos esimese looga, milleks oli G. Frescobaldi “Toccata per le levatione” tekitas tunde nagu oleksin teinud ajarännaku. Kuigi kavas sellest loost tõlget ei olnud, siis võis muusikute ilmest välja lugeda, et millest juttu oli. Juba eelmängu ajal oli näha murelikku ilmet kandlemängija näol (ega kannelt mängides tavaliselt eriti palju oma emotsionaalsust välja näidata ei saagi, sest istutakse ju toolil). Lugu oli väga tundeküllane ja dramaatiline ning kuna see oli itaalia keeles, siis ainsad sõnad millest aru sain olid madre ja padre (ema ja isa).

Kontserdi alguses arvasin, et esitusele tulevad ainult klassikalised palad, kuid esinejatel olid kuulajatele varuks ka mõned üllatused. T. Kõrvitsa ja V. Luik (sõnad) “Taevaste tuul, tule all” ajal jäi saal väga vaikseks, sest Anna-Liisa kasutas kandlel ühte väga huvitavat seadeldist. Ma isegi ei oska arvata, et mis selle nimi võiks olla, kuid see meenutas veidi kujult väiksemat arvutihiirt, mis oli pika juhtmega akutrelli laadijaga ühendatud (vähemalt mulle nii tundus). Kui ta selle (arvutihiire osa) keele vastu pani, siis oleks nagu tekkinud üks väga pikk flažolett. Ütleksin, et kõlas nagu oleks ta pannud oma kandle vilistama. Kuna lugu ise oligi üks uuematest sellel kontserdil, siis võis arvata, et midagi teistsugust, kui kannel (algselt klavessiinile kirjutatud partiid mängides) lauljat saatmas, sealt ka tulemas oli. 

Teiseks väga huvitavaks looks (mis isegi võis olla minu lemmik) oli H. Tulve “Mondnacht”, mis tõlkes oli “Kuuvalge öö”. Lugu oli väga dramaatiline ning rääkis (kava tõlke järgi) öisest loodusest, kuid selle esitamise viis oli väga omapärane. Loos kasutas kanneldaja kõikvõimalikke kandle mängimise viise: ta kasutas eelnevalt mainitud masinat, tõmbas üle keelte nagu harfil, mängis häälestajate kõrvalt, tõmbas flažolette, hõõrus keeli, kraapis keeli küüntega ning klõbistas nende peal klaverihäälestajatega manades kuulajate silme ette ühe veidi õudse pimeda öö kusagil üksikus kohas, kus ükski vaatepilt ega heli tuttav ei tundu. Kuna juba kandlemängija nii erilisel viisil seda lugu esitas siis laulis ka laulja selle väga aeglaselt sosistades. (Võttes arvesse, et kontserdil ei olnud kummalgi muusikul helivõimendit, siis tundus algul veider, et tugeva häälega laulja kõrvalt õrn kannel välja kostus. Kannelt aga ei mängitud sellel kontserdil üldse mitte õrnalt vaid olenevalt loost päris valjult. Samuti aitas kandle võimsusele kaasa saali akustika). Tema sosin ning vali tuule puhumist meenutav hingamine tulid vahepeal otsekui kuulajate seljatagant, tekitades seejuures väga kõheda tunde. Mõne sõna laususid mõlemad muusikud valju sosinaga koos. 

Kontserdi lõpetas lõbus lugu G. Caccinilt, kus kandlemängija vahetas oma instrumendi tamburiin vastu. 

Kontserdi lõpus toimus intervjuu Anna-Liisa Elleriga tema elust ning muusikast, mis salvestati ka Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiivi. 

Usun, et see kontsert sobis selle aasta esimeseks suurepäraselt näidates, et kannel on mitmekülgne pill, mis sobib nii klassikaliste palade kui ka uuenduslikemate lugude mängimiseks.

Regina Univer